ja selline melanhoolne kerge kaootilisus mu peas ongi
vaikus, vaikus, vaikus, vaikus, vaikus
kaikus.
vähemalt see oli mu soov
et vaikuse kodu on mu hoov
miks?
seks.
miks?
sest koera nimi on reks ja veel palju asju mis su peas toimub!
sul on õigus, juba ammu väsinud on mu oimud.
see luuletus on balanss mu sisemisest sarkastilisest mehest ning armastavast naisest.
aga kas sa kujutad ette, et lähed randa päikeseloojangut vaatama (no sest taevas on kena roosa kuma). ning selleks hetkeks on päike värvinud ära ka mere – roosaks!- ja laudteelt sillerdab roosa näkku, niiet selle erksat peegeldust esikaamerast omaenda näonahal on näha.
või kas sa kujutad ette, et sa elasid läbi (kõige pikema) intensiivse raske perioodi oma elus ning nüüd peale paari kuud jälle magasid kaheksa tundi ning ärkasid õnnelikuna. ja väärtustad rohkem kui kunagi varem seda lihtsat, mis sulle elus kingitud on. sest sa tead, kui palju keerulisem saaks olla. aga sul ei ole. enam. õnneks. aitäh.
ja siis sa jõuad jälle kehaliselt aktiivne olla, trennis käia. nagu treening oleks mingi eliitne lisateenus, kuigi see peaks alati olema elementaarne osa iga inimliigi esindaja päevast.
aga igatahes on mu närvisüsteem rahunenud ning peas vahelgi “vaikus kaigub”, kui tänulik ma olen selle eest. talvel võtsin antidepressantse toimega ravimeid, mis paariks tunniks ka tunded ja mõtted vaigistasid (nagu stereotüüpsele antidepressandile kohane). mu peas pole kunagi varem sellist vaikust olnud. too seisund kestis mõne tunni. aga ma kogesin seda naturaalselt taaskord nüüd nädala eest, paar minutit. ma ei kujuta ette, milline mu elu oleks, kui mu ajus oleks rahu ja vaikus.
ja siis ma laman voodis ja mõtlen ning kirjutan üles igasuguseid tähtsaid asju ja vaatan, kuidas see naine mind vaatab.
taamal on palveküünal kloostrist, sest ennist osalesin ühel olulisel sügaval meditatsioonil, milles püha mind saatis. ja taamal on ka teine küünal, mille sinine äbar leek nüüd igaveseks kustus. hoolimata ta silmapaistvast vahamassist, see küünal enam kunagi ei põle, sest nöör on läinud. see oli mu retriidiküünal.
aga kas sa kujutad ette, kui tohutult tore on kõndida nukrameelselt tibutava tallinna pilvistel tänavatel. masendus on alahinnatud tunne. see ei kurna keha, kehal on lihtne. ning see avab loovuse ja tasakaalukuse. kurbus ja masendus on väekad. eufooria ja armumine on ka väekad, aga neid ei jaksa üle paari korra kuus tunda. masendust võiks tunda mitu korda nädalas. siis on tasakaal (veel muude toredate tunnete kõrvalt).
ma olen ühtaegu nii õnnelik ja tänulik kui ka samal ajal kurb. praegult on üldse mingisugune seisaku tunne, miski nagu ei liigu ja ei tea ka, kuhu ta liikuma hakkab. veidi ärev on. aga turvaline on ka. mao aasta on lõpusirgel, viimased muutused on ees ja siis on maol vana nahk maas. aga kuhu me liigume? see on huvitav. uus aasta on hobustele. saab ka olema väekas, sest… jah.
kui ma midagi astroloogiast usun, siis need on looma-aasta energiad.
ja selline melanhoolne kerge kaootilisus mu peas ongi.
olge hoitud.
K.
ps. mu blogi jälgijate nimekiri kustus minust mitteolenevatel põhjustel, seega kirju enam ei tule (kuniks ma uut listi ei tee xD).
siit saad mu blogi tellida (meilile teavitus uuest postist).
aitäh, et toetad 🫶