rõivakunst
(see blogipostitus on austusavaldus noorukiealisele Klaarale, kes oli nii tubli ja kelleta ma ei oleks täna siin)
Minu lugu stiili ja riietega
Tegelikult olen kogu elu valinud oma rõivaid. Lasteaiast keskkoolini kandsin väga palju kirjut. Isegi juukseid hakkasin punaseks värvima. See oli helge ja tore aeg.
Ja kuigi lasteaed ja algkool olimu elus imeline periood, siis põhikoolis hakkasin eristuma oma stiiliga. Tegelikult mul ei olnudki stiili, mulle osteti endiselt väga värvilisi riideid, mis omavahel parimalt just kokku ei sobinud. Ma ei osanud põhikoolis vaadata kogu outfitti sellise pilguga, kas see kokku sobib ning ausaltöeldes see mind väga ei huvitanudki. Küll aga märkasid minu riietust eakaaslased, mis ka nende (kergelt negatiivses) suhtumises minu vastu veidi väljendus. Vähemalt nii ma tundsin. Ennast suhteliselt koledana. Aga ei osanud/tahtnud ka midagi peale hakata.
Jõudes keskkooli sain aru, et soovin uuendada oma garderoobi selliseks, mis mind ilusaks teeks. Aga mul ei olnud aimugi, kust alustada, mis mulle üldse sobiks, mis trendid on, mis on… noh, hea. Ja ma küsisin nõu paarilt sõbrannalt, kes näisid oma riietuses teadlikud ja enesekindad. Nad ei vastanud kunagi mu abipalvetele. Kas nad siis ei osanud mulle nõu anda või lihtsalt ei soovinud seda misiganes põhjusel teha.
Kohlbergi arenguteooriale toetudes on sellises vanuses inimestel identiteedikriis ning minu puhul väljendus see tõesti tugevalt riietuses. Ma olin kriisis (ja pidingi olema). Ma olin kriisis. Ja see kriis on liigutanud v ä g a palju asju mu elus. Ja see kriis on põhjus, miks ma täna siin kirjutan ning antud teemat oma elus niivõrd oluliseks pean.
Keskkoolis otsustasin olla julge ning katsetada erinevaid stiile. Jäin pendeldama boheemlaslike, hipilike ja hipsterilike riiete juurde. Ja aasta-paari möödudes ei olnud mu enesehinnang ega rahulolu tõusnud. Vastupidiselt hakkas elu veel allamäge minema.
Kogedes ka muid traumaatilisi sündmusi lisaks riietuse- ja identiteedikriisile, otsustasin teha kogu identiteeti puudutava kannapöörde.
Riietuses väljendus see nii, et viskasin välja suure enamiku oma garderoobis olnud riietest ning ostsin asemele uued, täiesti neutraalsed, igavad, tagatausta peituja basic white girl clothes. Et keegi mind ei märkaks, et ma saaksin peituda, kuniks vaja.
Keskkool basic riietus kestis kuni ma ütleks isegi 2023 aastani, mil ma olin lost ja otsisin oma stiili.
Ja tänaseks on asjad jõudnud nii kaugele, et ma olen leidnud oma stiili. Tööl kannan mõistagi formaalseid riideid, mis katavad keha ning näevad neutraalsed/soojad välja. Kodus/sõpradega kannan vallatumaid, edgylikemaid, mugavamaid riideid.
Aga alati rõhutades oma pihta (sest see on üks mu voorustest), tuues värvidega välja enda kehale omapäraseid jooni/värve ning lisades naiseliku voolavuse ja elegantsuse, nii palju kui mingi fiti/stiiliga saab.
Olen üks neist õnnistatud naistest, kes on varakult aru saanud, et naiselikkust ei too välja mitte paljastatud ihu, vaid vastupidiselt – katvus ja kihid, mis rõhutab keha kurve, peensust ning lisab naiselikkusele omase voolavuse ja võlu.
Kaetud keha loob vaataja silmis palju värvilisema ning kütkestavama mõttemaailma, kui otse naise naha nägemine. See on nii lihtne, aga võimas võlutrikk teise võrgutamiseks. Ja muidugi ka lihtsalt maitsekas ja normidele vastav. Ja ma tean, et ka värviteooria on veel omaette suuur teema, aga sellesse veel uurida pole jõudnud. Kuigi ma anna oma (ka igavatele) fittidele alati nüansi kas mõne väikse värviga/mustriga/ehtega.
Aga mis veel tähtsam seoses riietusega – tekkinud on taipamine, kui heaks on muutunud minu kompositsioonitaju ning kui suur osa on rõivakunst üldse minu elus (tglt kogu elu olnud). See on teema, milles mul on potensiaali ja võiksin midagi suurt luua. Seda kinnitavad ka arvukad-arvukad tähelepanekud ja komplimendid teistelt. Kui suurepärane 🙏.
Mõned näited, kuidas oma fitte kombineerin/mida silmas pean:
Võimalusel kannan langevaid kangaid ja kihte. Kõik mu sallid on multifunktsioneerivalt ka ümber keha seotuna kas särgid või seelikud.
Tavaline mid fit mu jaoks on kas pikk seelik või baggyd püksid. Et üks suund on voolavad langevad riided, siis teine suund on olla baggy vahukomm. Enamjaolt kannan kas kontsaga saapaid, et naiselikkust lisada, või matkasaapaid (reaalselt nothing in between, aga oleneb siis olukorrast). Pildilolevat ei kannaks ma kunagi tööl, sest spordijakk, aga kodus on jakid ja oversized pusad 110% teemas, et ma saaks südamerahus mõnna cool vahukomm olla (või teine variant kangastes lõunamaine naine xD).
Kusjuures ma väga ei näita oma tätokaid ei kodus ega muidugi ka tööl. Osalt ka sellepärast, et mulle lihtsalt ei meeldi nii paljastavad riided. Aga ei tunne nagu vajadust (kuigi räägitakse, et tätokad on seotud tähelepanuvajadusega ning on üldse osa keha ehetest).
Küll aga kannan ma palju ehteid: alati sõrmuseid ning vahel ka kaelakeesid/kõrvarõngaid. Ja mulle väga meeldivad metallist ümberkäe käevõrud. Eristuv, kaunis, elegantne ja jõuline. Ja pikad küüned ning prillid muidugi ka alati. 😀
tbh mulle täiega meeldivad teise ringi riided. Mu meelest on täitsa vibe kui kanda veits ‘trashysid’ asju (olgu need siis kas naiselikud või ongi veits selline streetwear, mis ka mega äge ja mida ma palju kodu/väljas kannan), 100% eelistan seda brändiriidele (brändiriietega kaks biifi: 1) ebavajalikult kallid hinnad 2)mega igavad riided). Ma leian selles esteetika, kui ma kannan naiselikke ja maitsekalt kirjuid riideid või siis selliseid… coole/street riideid haha. Mul pole vahet, kust see rõivaese saadud on.
Ma vaatan endas (ja teistes) alati seda, kui komplimenteerivalt on outfit kokku pandud vastavasse olukorda. Seal on muidugi vahe sees, et kui ma tallis hobusesitta viskan, siis ma näen samasugune välja nagu mu töö (ja nagu ka teised sitaviskajad).
Aga muul üritusel/seltskonnas ma panen tähele inimese vaibi ja seda, kas ta on oma riietuses samal lainel, kas see komplimenteerib ja täiendab ka ta kaunist hinge. Et kui inimene ongi täiega siuke ‘teiste arvamusest savi, eläma on laiffi’, siis kõige imelisem valik talle ongi mega kaootilised riided. Jah, ütleme nii, et ma panen tähele, kas inimese outfit läheb ta energiaga kokku (v.a sitaviskamised jne). Ja kindlasti märkan ma ka basic white girl riideid, mis muidugi ka peegeldavad inimese (kurba) siseelu.
Ma olen veits kriitiline vist haha. 😀 Aga see teema on väga kandev mu jaoks ning näen seda kui täielikku kunsti, rõivakunsti, ning eneseväljenduse vormi. See on huvitav rada, mida avastada. Ja ma vaatan suuuuurima huviga, mida inimesed on endale selga valinud. Ja ma ei judge, kui asjad on veits trashyd, sest see on omaette vaib reaalselt. Veits judgen kiirmoodi haha.
Ei pea vist mainima, et mul kulub väga palju aega ka enda fittide loomiseks (otsides taga perfektsust, mis on nii loll tegelt). Ja palju peavalu. Aga vahel õnnestub päris hästi. Ja tagataustal on alati see väike kriis, et mul pole õigeid riided ja mega raske leida ka (sel sügisel käisin kaks korda kogu Ülemiste läbi ja sain sealt ühed teksad). Nii (halvas mõttes) trashyd asjad on kiirmoes täna müügil.
Niiet need olid minu esmased mõtted seoses rõivakunstiga. Ma olen õnnelik, et see on mu ellu tulnud ning suurima huviga avastan sügavuti edasi, rõivakunst on niii f põnev :D. Aitäh vanaemale, kes mulle hiljuti õmblusmasina andis, sest shit’s bout to happen 😛 Ja prolly kunagi jagan ka paari kostüümi õmblemise protsessi siin.
K.
siit saad mu blogi tellida (meilile teavitus uuest postist).
aitäh, et toetad 🫶